Avamine

Siin ei juhtu midagi. Siin ei parandata ega lammutata midagi. Tõlgendust ei ole tulemas. Järeldust ei ole. See on sõnalõnga lahtine ots — sõnade, mis olid kunagi helid. Helid, mis kajasid omal ajal siia ja sinna universumis, ruumi mõnes nurgas, või ehk ainult inimese kujutluses. Nüüd, kui need read libisevad su silmade eest, on nende helide energia ammu lahtunud ja lehele on jäänud vaid nende kahvatuv jälg. Nad kõik on vaikinud. Kõik helid, ja ehk terve see maailm koos oma inimestega. Võib isegi olla, et vaim, kes kunagi kandis need helid paberile, ei ole ammu hinganud. Nagu see hetk ise — see, mis möödus, kui sa selle lause lugesid — on juba läinud, on kõik selle raamatu hetked läinud. Hetked ja kujundid, mis oleksid kadunud maailmasündmuste palavikulisse sosinasse, kui neid siia kirja ei oleks pandud. Need pandi kirja, et saada sillaks minu maailma ja sinu maailma vahel. Sild minu maailmast — sel hetkel, kui ma neid lauseid kirjutan — sinu maailma, sel hetkel, kui sa istud neid lugema. Siit küljelt kerin ma lahti sõnade lõnga, ja teiselt küljelt kogud sina selle kokku. Nagu lapsepõlves, kui Maman keerutas vanadest rõivastest lõnga lahti ja meie võtsime selle üles ja uitasime läbi maja, et lõng ei koguneks kasaks. Ehk tuli sinu põlvkond mõni aasta hilja sellesse lõngamaailma, aga kujuta ette: kord, kuskil maailma nurgas, mängisid lapsed niiviisi. Nüüd keerin mina lahti sõnade lõnga, ja sina võta see ning kanna oma maailma, et see ei koguneks siin kasaks, minu maailmas.